fbpx ;
Eesti

Alates 1993. aastast hakkasid paljud firmad valmistama seadmeid, mis võimaldasid edastada informatsiooni arvutist otse väljastusseadmesse – trükimasinasse. Alguse saanud digitaalne trükk ühendab tehnoloogiaid, mille erinevusteks traditsioonilistest trükiviisidest on trükivormi puudumine ja võimalus kasutada trükkimisel muutuvaid andmeid.

Erinevaid tehnoloogiaid kasutava digitaalse trüki klassifitseerimise põhilisteks näitajateks võiks pidada trükiviisi, värvilisust ja kasutatavaid materjale.

Traditsiooniliste trükiviisidega võrreldes on digitaalne trükk operatiivsem (puudub vajadus filmide või trükivormide valmistamiseks), kulutab vähem paberit, kuna puudub vajadus trükivormide sissevõtmiseks ning annab offset-trükiga praktiliselt sarnase trükiste kvaliteedi. Lisaks on töö digitaalsete trükimasinatega tunduvalt lihtsam kui offset-trükimasinatega ning andmeid võib trükkimise ajal muuta.

Nõudmisel trükkimise (print on demand) tehnoloogia võimaldab väga väikeste tiraažide trükkimist. Seda meetodit kasutatakse näiteks reklaammaterjalide või raamatute proovitiraažide valmistamisel.

Muutuvate andmete trükk on digitaalsete trükimasinatega töötamise üks kasutatavamaid võimalusi, kusjuures muuta võib nii põhilisi tekstis olevaid andmeid igas eksemplaris, suurt osa tekstist arvestades konkreetse tellija iseloomu ja vajadustega või trükkida tekstist mitu versiooni.

Võrreldes traditsiooniliste trükiviisidega on digitaalsetel trükiviisidel mitu eelist: digitaalsete trükimasinatega on kasulik trükkida väikesi tiraaže, trükiseid on võimalik peronaliseerida, trükkida saab väga erinevatele materjalidele (trükipaber, isekleepuvad etiketid, kile) ning masinat peatamata saab trükkida ühe töö teise järel. Lisaks puudub vajadus proovitrükiseadmete järele, korraga saab trükkida paljuleheküljelise trükise ning trükist saab elektroonilisel kujul arhiivis säilitada ja vajadusel valmistada uued trükised koos võimalike parandustega.

Ajal, mil vajatakse suuremal hulgal väiksetiraažilisi trükiseid, on selle trükiviisi kasutamine kasulik, kusjuures tagatud on nii tootmise operatiivsus kui trükiste kvaliteet. Erinevalt traditsioonilistest trükiliikidest ei vajata digitaalses trükis arvukaid operatsioone, näiteks proovitrükki, trükivormide valmistamist ja sissevõtmist, trükimasina reguleerimist, mis vähendab töömahukust ja materjalikulu. Lisaks on väiksemad nii masinad ise kui ka nende jaoks vajalik tootmispind.

Kuigi digitaalse trüki võimalused on laiad, on olemas terve rida töid, mis on iseloomulikud eri asutustele ja ettevõtetele: kiirelt vananevate trükiste (õppematerjalid, tehnilised juhendid) trükkimine, turundusmaterjalide mitmes versioonis valmistamine, signaal- ehk kontrolleksemplaride ja väljaannete proovitiraažide trükkimine, levitustrükk ehk trükist puudutava info elektroonilisel teel levitamine, trükk nõudmisel ehk vastavalt tellimusele/vajadusele vajaliku trükiste arvu trükkimine, muutuvate andmetega trükiste (kataloogid, kutsed, pühadekaardid) või seadmete instruktsioonide valmistamine.

Digitaalne trükk on üks kiiremini arenevaid trükiliike. Ka digitaalselt valmistatud trükist tuleb peale trükkimist töödelda, näiteks voltida, liimköita, soonida, puurida või lõigata. Järeltöötlusel tuleb muuseas arvestada alljärgnevaga: tegu võib olla väikeste tiraažide või isegi üksikute eksemplaridega, see ei tohi võtta trükkimisest rohkem aega, peab võimaldama erinevate formaatidega trükiste valmistamise ja võiks ideaalis toimuda vooluliinil.

Allikas