Teatud vormi advendikalendreid on kasutatud juba rohkem kui 150 aastat ja nende populaarsus kasvab iga aastaga. Alates traditsioonilistest advendikalendritest kuni populaarsete brändide teemakalendriteni – midagi meelepärast leidub sellest ääretust valikust tõesti igaühele.
Aegadest ammustest
Advandikalender sai originaalis alguse 19.sajandil Saksamaal, kust on pärit ka palju teised levinud jõulutraditsioonid. Jõuludeni jäänud päevade lugemiseks kasutati algselt mitmesuguseid meetodeid – tõmmati tavalises kalendris möödunud päevi pliiatsiga maha, süüdati iga õhtu küünal, riputati igal päeval üles uus väike religioosne pildike jne. Esimesed trükitud kalendrid valmisid samuti Saksamaal ning nende autor oli Gerhard Lang. Inspiratsiooni selleks sai ta oma lapsepõlvest – tema ema kinnitas papitükile kommid ja igal detsembrikuu päeval võis Gerhard sealt võtta ühe ja selle ära süüa. Tema enda poolt tehtud esimesed trükitud advendikalendrid kujutasid endast miniatuurseid värvilisi pilte, mida sai kinnitada papitükile – igal detsembrikuu päeval ühe. Hilisemad advendikalendrid valmistati juba väikeste luukidega, mida sai ühekaupa avada. Luugi tagant leidis laps väikese kommi, jõuluteemalise pildi või piiblisalmi.
Saksa advendikalendrid olid müügil kuni 2. Maailmasõjani, kui igasugune tootmine sõjaaja puuduse tõttu lõpetati. Peale sõja lõppu hakati tulid advendikalendrid taas tootmisesse ja selle taastaja oli 1945. aastal Richard Sellmer. Peatselt levis see ka mujal maailmas ja näiteks Ameerika Ühendriikides on Sellmer selle eest tänu võlgu Ameerika Ühendriikide president Eisenhower´ile, kes oma valitsemisaja jooksul advendikalendreid igati populariseeris – näiteks ilmusid tolleaegsetest ajalehtedes pildid Eisenhower´ist koos lapselastega, kellel olid käes firma „The Little Town“ advendikalendrid. See firma tootevalikus on need muideks ka tänapäeval ja veebilehel saab vaadata, millised nägid välja esimesed sõjajärgsed kujundused.
Muutunud ei ole palju
Esimene advendikalender põhines 24-päevasel arvestusel, mille viimane luuk märgistas jõuluõhtut. Päeva ja iga kuupäevanumbri alla sai riputada pildikese või võtta sealt sinna eelnevalt kinnitatud kommi. Saksa advendikalendrid on 24-päevalisteks jäänud tänapäevani, kuid näiteks Ameerikas ei ole väga ebatavaline leida ka näiteks 25-päevalisi, mille viimase luugi saab avada esimesel jõulupühal.
Advendikalendrid leiduvad kõikjal, kus jõulusid peetakse ning nende temaatika võib olla väga erinev. Kõige levinumateks on siiski jäänud traditsioonilised kalendrid väikeste luugikestega, mida avatakse ühekaupa igal detsembrikuu päeval ning mille tagant võib leida maiustusi, väikesi ehteid kuusepuu kaunistamiseks või religioosseid pilte. Populaarsed on ka arvukad erinevate pop-kultuuri tegelaste teemalised advendikalendrid, mille luukide taga peituvad väikesed mänguasjad.
Tutvu meie kalendrite tootelehega!
Kalendrid on loodud eesmärgiga arvestada mineviku või tuleviku aega ning näidata, kui palju päevi on veel teatud sündmuseni – saagikoristuse või usupühani – või kui palju aega on möödunud sellest, kui midagi tähtsat juhtus. Varasemad kalendrid olid tõenäoliselt tugevalt mõjutatud nende inimeste geograafilisest asukohast, kes kalendrid koostasid. Külmemates maades olid kalendrid koostatud järgides aasta kontseptsiooni aastaaegade järgi, eriti talve lõppemisega. Soojemates maades, kus aastaaegade vahe ei olnud nii ilmne, sai ajaarvamise määramise aluseks kuu.
Enamus vanema aja kalendrid olid kuukalendrid ja põhinesid ajavahemikul ühest kuuloomisest teiseni. Kuid isegi soojas kliimas on olemas iga-aastased sündmused, mis ei pööra kuu faasidele mingit tähelepanu (vihmaperiood, jõgede üleujutus jne). Kalendrid pidid arvestama ka sellised asjaolusid.
Antiikaja kuukalendrid olid oma olemuselt kõige lähemal päikesekalendrile: need põhinesid 19-aastasel perioodil, millest 7-s aastas oli 13 kuud. Kokku sisaldas periood 235 kuud. Siiani kasutatava kuuloomisel põhineva kuu pikkuseks on 29,5 päeva, seega tegi see kokku 6932,5 päeva. Päikesekalendri järgi on 19 aastas kokku 6939 päeva, seega on vahe 7 päeva – ainult nädalapikkune erinevus kogu 19-aastase perioodi jooksul ja ca 5 nädalane erinevus sajandi jooksul.
Kuigi 19-aastane periood nõudis kohandamist, said kuukalendrid aluseks ka iidsete hiinlaste, babüloonlaste, kreeklaste ja juutide kalendritele. Samad kalendred olid kasutusel ka araablastel, kuid Muhammad keelas hiljem ära muudatuse 12 kuult 13 kuule, seega sisaldavad islami kalendrid kuuloomistel põhinevaid kuid ja ca 354-päevast moodustuvat aastat. Selle tulemusena on islami kalendrikuud ja usupühad liikuvad läbi kõigi aastaaegade.
Egituse kalendrid
Iidsete egiptlaste poolt olid kasutuses kalendrid, milles oli 12 30-päevast kuud ja aastas kokku 360 päeva. Umbes 4000 e.Kr. lisati kalendriaasta sünkroniseerimiseks päikeseaastaga iga aasta lõppu 5 lisapäeva. Sellest 5-st päevast sai suur pidu, sest usuti, et nendel päevadel töötamine toob ebaõnne.
Egiptlased olid välja arvestanud, et nende kalendrid olid päikeseaastale – 365,25 päeva – üsna lähedal, kuid selle asemel, et veerandpäevasid liites rakendada ühte üleminekupäeva iga 4 aasta jooksul, nagu me seda tänapäeval teeme, lasid egiptlased neil veeranditel kuhjuda. Seega oli peale 1460 päikeseaastat või 365 aastast koosneva 4 perioodi möödunud 1461 Egiptuse aastat. See omakorda tähendas, et aastate möödudes läksid Egiptuse kuud aastaaegade sünkroonist välja, mille tulemusena langesid lõpuks suvekuud tegelikult talveajale. Nende kalendrid sattusid päikeseaastaga sünkrooni ainult üks kord iga 1460 aasta jooksul.
Lisaks sellele, et kasutusel olid nö. tsiviikalendrid, kasutasid egiptlased ka religioosset kalendrit, mis põhines 29,5-päevasel kuutsüklil ja oli rohkem seotud põllumajanduslike tsüklite ja tähtede liikumisega.
Rooma (Juliuse) kalendrid
Vanad roomlased arvasid ebausklikult, et paarisnumbrid toovad ebaõnne, sellepärast olid nende kuud 29 või 31 päeva pikad, v.a. veebruar, milles oli 28 päeva. Sellegipoolest moodustasid 4 31-päevast kuud, 7 29-päevast kuud ja 1 28-päevane kuu kokku ainult 355 päeva. Seetõttu leiutasid roomlased ühe kuu juurde – 22 või 23-päevane Mercedonius – mis lisati aastale juurde igal teisel aastal.
Kuid isegi kasutades Mercedonius´t läks Rooma kalender lõpuks nii sassi, et Julius Ceasar pidas nõu astronoom Sosigenes´iga ja reformis kalendrid põhjalikult. 46.aasta e.Kr. tehti valitseja dekreediga aasta 445 päeva pikkuseks, tuues sellega kalendrid aastaaegadega sünkrooni tagasi. Seejärel määrati kalendrid päikeseaasta põhjal – 365 päeva ja 6 tundi. Kuus sisaldas 30 või 31 päeva ning 6 lisatunniga toimetulemiseks tehti iga 4.aasta 366-päevaseks. Lisaks olid kalendrid Ceasari käsul koostatud nii, et aasta algas 1.jaanuaril.
Need kalendrid nimetatud Julius Caesar´i järgi Juliuse kalendriteks ning seda kasutatakse pühade kalkuleerimiseks ortodoksi kirikutes kuni tänapäevani. Siiski isegi peale parandusi on Juliuse kalender ikkagi 11,5 minutit pikem kui tegelik päikeseaasta, seega sajandite möödudes saab sellest kokku üsna pikk aeg.
Reform – Gregoriuse kalendrid
15.sajandiks oli Juliuse kalendrid päikesekalendrist umbes nädala võrra maha jäänud. Paavst Sixtus IV (valitsemisaeg 1471-1484) otsustas, et vaja on veel ühte reformi ja kutsus endale nõu andma Saksa astronoomi Regiomontanus´e. Regiomontanus saabus 1475.aastal, kuid kahjuks suri ta peatselt ning paavsti plaanid kalendrid reformida surid koos temaga.
1545.aastal volitas Trento kirikukogu paavst Paul III kalendrite reformimiseks. Enamuse matemaalist ja astronoomilist tööd tegi ära Isa Christopher Clavius, S.J. Isa Claviuse soovitusel ja paavst Gregory XIII käsul viidi koheselt sisse muudatud sellest, et neljapäev, 4.oktoober 1582.a. sai viimaseks päevaks, mil Juliuse kalendrid kehtisid. Järgmine päev oli juba reede ja 15.oktoober. Pikema perioodi täpsustamise huvides võeti kasutusele Vatikani raamatukoguhoidja Aloysius Giglio poolt soovitatud valem: iga 4.aasta on üleminekuaasta, v.a. kui see on täissajandi aasta (1700, 1800). Täissajandi aasta võib olla üleminekuaastaks vaid juhul, kui selle aastaarv jagub 400-ga (1600 and 2000). See reegel välistab 4 sajandi jooksul 3 üleminekuaastat, muutes sellega kalendri märkimisväärselt täpsemaks. Hoolimata sellest on keskmine kalendriaasta ikkagi ca 26 sekundi võrra päikeseaastast pikem. Õnneks nõuab see erinevus ühe täispäeva moodustamiseks 3323 aastat.
Reformitud kalendrid võeti vastu järk-järgult
Gregoriuse reformi ei võetud siiski igal pool koheselt vastu. Enamus katoliiklikke kirikuid vahetas 1582.aastal kiiresti vanad kalendrid uute vastu. Aga Euroopa protestantlikud printsid otsustasid paavsti uuendusi ignoreerida ja jätkasid Juliuse kalendrite kasutamist. Saksamaa ja Hollandi protestantlikud valitsejad vahetasid vanad kalendrid uute vastu alles 1700.aastal. Suurbritannias (ja selle asumaades) toimus vahetus alles 1752.aastal. Venemaal võeti Gregoriuse kalendrid vastu 1918.aastal läbi revolutsiooni. Türgis olid islami kalendrid kasutusel kuni 1926.aastani.
Paremad kalendrid?
Hoolimata laialdasest kasutamisest on Gregoriuse kalendritel ka rida puudusi. Neid ei saa jagada võrdseteks poolteks või veeranditeks; päevade arv kuudes on juhuslik, kuud ja aastad võivad alata ükskõik millisel nädalapäeval. Täpsetele kuupäevadele määratud pühad võivad samuti langeda suvalistele nädalapäevadele. Peale Gregorius XIII poolt läbiviidud muudatusi on tehtud kalendri reformimiseks palju ettepanekuid, kuid ühtegi neist ei ole püsivalt rakendatud. Sellegipoolest hoiavad Gregoriuse kalendrid kalendripäevad astronoomiliste sündmustega kõige mõistlikumas kooskõlas.
Tutvu ka kalendrite tootelehega!