Alates 1993. aastast hakkasid paljud firmad valmistama seadmeid, mis võimaldasid edastada informatsiooni arvutist otse väljastusseadmesse – trükimasinasse. Alguse saanud digitaalne trükk ühendab tehnoloogiaid, mille erinevusteks traditsioonilistest trükiviisidest on trükivormi puudumine ja võimalus kasutada trükkimisel muutuvaid andmeid.
Erinevaid tehnoloogiaid kasutava digitaalse trüki klassifitseerimise põhilisteks näitajateks võiks pidada trükiviisi, värvilisust ja kasutatavaid materjale.
Traditsiooniliste trükiviisidega võrreldes on digitaalne trükk operatiivsem (puudub vajadus filmide või trükivormide valmistamiseks), kulutab vähem paberit, kuna puudub vajadus trükivormide sissevõtmiseks ning annab offset-trükiga praktiliselt sarnase trükiste kvaliteedi. Lisaks on töö digitaalsete trükimasinatega tunduvalt lihtsam kui offset-trükimasinatega ning andmeid võib trükkimise ajal muuta.
Nõudmisel trükkimise (print on demand) tehnoloogia võimaldab väga väikeste tiraažide trükkimist. Seda meetodit kasutatakse näiteks reklaammaterjalide või raamatute proovitiraažide valmistamisel.
Muutuvate andmete trükk on digitaalsete trükimasinatega töötamise üks kasutatavamaid võimalusi, kusjuures muuta võib nii põhilisi tekstis olevaid andmeid igas eksemplaris, suurt osa tekstist arvestades konkreetse tellija iseloomu ja vajadustega või trükkida tekstist mitu versiooni.
Võrreldes traditsiooniliste trükiviisidega on digitaalsetel trükiviisidel mitu eelist: digitaalsete trükimasinatega on kasulik trükkida väikesi tiraaže, trükiseid on võimalik peronaliseerida, trükkida saab väga erinevatele materjalidele (trükipaber, isekleepuvad etiketid, kile) ning masinat peatamata saab trükkida ühe töö teise järel. Lisaks puudub vajadus proovitrükiseadmete järele, korraga saab trükkida paljuleheküljelise trükise ning trükist saab elektroonilisel kujul arhiivis säilitada ja vajadusel valmistada uued trükised koos võimalike parandustega.
Ajal, mil vajatakse suuremal hulgal väiksetiraažilisi trükiseid, on selle trükiviisi kasutamine kasulik, kusjuures tagatud on nii tootmise operatiivsus kui trükiste kvaliteet. Erinevalt traditsioonilistest trükiliikidest ei vajata digitaalses trükis arvukaid operatsioone, näiteks proovitrükki, trükivormide valmistamist ja sissevõtmist, trükimasina reguleerimist, mis vähendab töömahukust ja materjalikulu. Lisaks on väiksemad nii masinad ise kui ka nende jaoks vajalik tootmispind.
Kuigi digitaalse trüki võimalused on laiad, on olemas terve rida töid, mis on iseloomulikud eri asutustele ja ettevõtetele: kiirelt vananevate trükiste (õppematerjalid, tehnilised juhendid) trükkimine, turundusmaterjalide mitmes versioonis valmistamine, signaal- ehk kontrolleksemplaride ja väljaannete proovitiraažide trükkimine, levitustrükk ehk trükist puudutava info elektroonilisel teel levitamine, trükk nõudmisel ehk vastavalt tellimusele/vajadusele vajaliku trükiste arvu trükkimine, muutuvate andmetega trükiste (kataloogid, kutsed, pühadekaardid) või seadmete instruktsioonide valmistamine.
Digitaalne trükk on üks kiiremini arenevaid trükiliike. Ka digitaalselt valmistatud trükist tuleb peale trükkimist töödelda, näiteks voltida, liimköita, soonida, puurida või lõigata. Järeltöötlusel tuleb muuseas arvestada alljärgnevaga: tegu võib olla väikeste tiraažide või isegi üksikute eksemplaridega, see ei tohi võtta trükkimisest rohkem aega, peab võimaldama erinevate formaatidega trükiste valmistamise ja võiks ideaalis toimuda vooluliinil.
Kuidas on trükkimine muutunud Gutenbergi tehnoloogiast saati?
Ei peaks mainimagi, et trükkimine täna on väga erinev sellest, mis ta oli Gutenbergi ajal. Tänasest vaatenurgast võib Gutenbergi meetod tunduda aeglane ja tüütu: meeskond pani käsitsi kirjategurid kokku, ja tähtede korrastamine ja järjekorda seadmine kulutas ka tunnikese. Arvuti suudab selle töö ära teha vähem kui kahe sekundiga. Tänapäeval trükitakse rohkem sõnu, kui trükiti igal aastal 15. ja 16. sajandil.
Mis on muutunud? Miks ei kasutata enam Gutenbergi meetodeid? Kuni 19. sajandini pidid trükkijad tegelema iga vastava aspektiga käsitsi. Kui tehnika arenes, nägid insenerid võimalusi, et arendada trükitehnikat. Aurumootorid, hiljem ka elektrimootorid, võeti trükkimisel kasutusele. 1970-ndatel kaasati trükkimisprotsessidesse ka arvutid.
Trükipressi uuendamine malmiga
Hilisel 18. ja varajasel 19. sajandil hakkasid insenerid trükipresside loomisel kasutama puidu asemel metalli. Earl Stanhope oli mees, kes valmistas trükipressi malmist raamistikuga. Aastal 1800 leiutas ta Stanhope Pressi, mis oli esimene raamatupress tehtud täielikult malmist. Sellel ei puudund ka kangid, millega sai reguleerida pressi tugevust paberile.
Columbia Press, leiutatud aastal 1816 George Clymeri poolt, oli ka manuaalselt kontrollitava pressitugevusega. See suutis trükkida 250 koopiat tunnis. See mudel oli tähtis selle poolest, et tollel oli palju vastukaale ja seda oli võimalik vastavalt vajadusele reguleerida, suurendades või vähendades trükipressi intenviivsust.
Nagu ka Gutenbergi kirjapressil, oli ka neil horisontaalne aluspind, kus lamas paber, mille all omakorda oli koht, kust trükipress sai paberi ära nihutamisel uut tinti.
Mehaaniline press
1824. aastal, mees nimega Daniel Treadwell üritas mehaniseerida trükipressi. Lisades tavalisele puuraamistikuga paberipressile käigud ja võimsuse, trükkisis see neli korda kiiremini, kui käsipress. Sellist trükitehnikat kasutati läbi 19. Sajandi ja see andis ka aja kohta kvaliteetseid tulemusi.
1812. aastal leiutas Friedrik Koenig aurujõult töötava trükipressi, mis kiirendas trükiprotsessi tohutult. See press suutis trükkida 400 lehte tunnis. Richard Hoe, kes 1832. Aastal täiustas Koenigi mudelit tehes sellest silinder pressi. Selle meetodi kohaselt läheb asetatakse paber alusele, millest veereb üle tindiga värvitud tekstiga silinder, mis trükib paberile vastavat teksti. Silinder pressid olid palju tõhusamad kui tasapinnalised pressid, sest need suutsid luua tunnis 1000 kuni 4000 eksemplari vastavalt vajadusele.
1844. aastal leiutas Richard Hoe pöörleva pressi. See meetod töötab tänu kahele silindrile, mille vahele asetatakse paber, millest üks silinder toetab ja teine prindib paberile vajaliku teksti. Esimesed pöörlevad pressid suutsid teha tunnis 8000 eksemplari ja tänu sellele meetodile oli võimalik hakata andma välja ajalehti suurtes kogustes.
Paberrullist trükkimine
1865. aastal leiutas William Bullock tema nimelise Bullock Pressi. See oli esimene, kus paberivarud ei katkend kordagi, sest seda söödeti masinasse rullist. See tehnika võimaldas trükimasinal endale ise paberit võtta. Kui paber oli masinasse haagitud, trükkis see täis mõlemad pooled sama aegselt ja lõpuks lõigati paber ära sakilise noaga. Algsed mudelid sellest suutsid trükkida 12000 eksemplari tunnis, hilisemad aga 30000. Esimesed paberirullid, mida kasutati olid umbes viie miili pikkused ja tänapäevalgi kasutatakse paberirulli tehnoloogiaid näiteks kassaaparaatides.
Mehaaniline kompositsioon
Kuni 20. sajandi alguseni oli kogu trükkimine põhimõtteliselt veel manuaalne nagu Gutenbergi meetodilgi. Monotüüpsete ja linotüüpsete tehnoloogiate väljatulek muutis trükiprotsessi nii, et trükk seati paika mehaaniliselt, mitte enam käsitsi.
Linotüüpsel masinal kirjutati saranasel klahvistikul nagu masinkirjutajal. Nende masinate viga oli aga selles, et korraga pressiti paberile terve rida sõnu, nii et kui trükkal tegi mingi vea, pidi terve rea uuesti tegema.
Monotüüpsel masinavärgil töötas kõik saranaselt linotüüpsega, kuid vigu sellel oli lihtsam parandada. Ühe eksimuse pärast ei pidanud tervet rida uuesti kirjutama, vaid oli võimalik parandada vigu tähthaaval.
Linotüüpset meetodit kasutati rohkem ajalehtede trükkimises, sest see polnud nii kvaliteetne ja oli ka natuke kiirem. Monotüüpset tehnoloogiat kasutati aga raamatuäris, sest selle tekst oli kvaliteetsem.
Trükkimine tänapäeval: personaalarvutid
Paljud varasemad trükitehnoloogiad on säilinud tänaseni, kuid arvutid on suutnud neid tohutult arendada ja see moodus võimaldab igal ühel olla kirjanik, toimetaja või trükiinsener.