Mitu allpooltoodud elementidest on sinu visiitkaardil?
Enamus visiitkaardid on kujundatud nii, et need sisaldavad vähemalt isiku või firma nime, aga on olemas ka muid põhilisi ja kasulikke elemente, mida visiitkaardid võiks sisaldada. Aga kuidas saaks isik, firma või ettevõte end adekvaatselt kirjeldada 5 x 9 sentimeetrisel paberitükil?
1. Isiku nimi
Mitte kõik visiitkaardid ei pea sisaldama isiku nime, aga see annab mõnusa isikliku lähenemise. Suure organisatsiooni puhul on sellest ka reaalset kasu – selle infoga leiab visiitkaardi saaja suure hulga töötajate seast kiirelt vajaliku isiku üles. Isiku, firma või ettevõtte nimi on tavaliselt visiitkaardi kõige tähtsam tekstielement.
2. Firma või ettevõtte nimi
Visiitkaardid sisaldavad peaaegu alati firma või ettevõtte nime. Hästi tuntud logoga ettevõte võib nime ka tagasihoidlikumalt esitada (väiksem suurus või tagasihoidlikum paigutus), aga see on igal juhul põhiline informatsiooni osa ning nagu juba mainitud – ka visiitkaardi kõige tähtsam tekstielement.
3. Aadress
Tüüpiliselt sisaldavad visiitkaardid nii ettevõtte registreeritud aadressi kui ka postiaadressi. Kui firma pakub oma kaupu või teenuseid ainult interneti või posti vahendusel, siis ei pea füüsilist aadressi ilmtingimata visiitkaardil ära märkima.
4. Telefoninumber (numbrid)
Tavaliselt on visiitkaardil ära toodud mitmed kontaktnumbrid – lauatelefon, fax, mobiiltelefon – , aga vabalt võib ka välja jätta need, mida kasutatakse vähem. Ära unusta telefoninumbrile lisada ka rahvusvahelist koodi. Kas ja kuidas sa telefoninumbrit kirjutad ja milliste numbrite vahel tühikuid kasutad, see sõltub su enda eelistusest, aga kord juba ühe viisi välja valinud, ole selles järjepidev.
5. E-posti aadress
Visiitkaardid sisaldavad e-posti aadressi kindlasti juhul, kui firme tegutseb netipõhiselt, kuid teised firmad võivad selle ka välja jätta, v.a. juhul, kui see on firmas aktiivselt kasutatav kontakteerumise vorm. Tänapäeval on siiski oma e—posti aadressi lisamine visiitkaardile pea igal juhul, kui tahad vähegi näida ametliku ja tõsiseltvõetava ettevõttena.
6. Kodulehe aadress
Kodulehe aadressi võib visiitkaardil kirjutada nii kasutades lisandit http:// või mitte. Nagu ka e-posti aadressi puhul on ka kodulehe aadress vajalik visiitkaardil märkida internetikaubandusel põhinevatel ettevõtetel, aga selle tähtsus on suurenenud ka teistel ettevõtete jaoks.
7. Isiku ametinimetus
Kuigi tüüpiline visiitkaart sisaldab ka isiku ametinimetust, ei ole see nõutav element, Levinud on väikefirmade ja üksikettevõtjate tava lisada oma nime alla ametinimetus „President“ või „Juhatuse liige“, üritades sellega tekitada muljet suuremast ettevõttest.
8. Äritegevuse lühikirjeldus
Visiitkaardid äritegevuse lühikirjeldusega võivad olla kasulikud juhul, kui ettevõtte nimi on ebamäärane või ei viita otseselt firma tegevusalale. Samuti võib ära märkida just selle firma eeliseid.
9. Logo
Visiitkaardid ja teised kirjalikud või elektroonilised materjalid, millel kasutada oma firma logo järjepidevalt, aitavad sinu firma identiteeti luua ja kinnistada.
10.Kaupade või teenuste nimekiri
Pikem kaupade või teenuste nimekiri tavaliselt standardsuuruses visiitkaardile ära ei mahu, aga kui kasutada kahepoolset või kokkuvolditavat kujundust, siis võivad visiitkaardid seeläbi olla palju tulemuslikumad.
Kõige lühemalt öeldes on visiitkaart lihsalt tutvustus, mis annab edasi infot isiku või firma kohta ning mida reeglina säilitatakse edasisteks kontaktideks. Tavaliselt vahetatakse visiitkaarte ärikohtumistel.
Ajalugu
Visiitkaart kujunes välja külastuskaartide ja ärikaartide kokkusulandumisel. Esmakordselt võeti need kasutusele Hiinas 15.sajandil. Euroopast on esimene informatsioon visiitkaartide kasutusest Louis XIV õukonnas 17.sajandil Prantsusmaal, kus aristokraatide teenrid andsid oma peremeeste kaardid pidulikult üle võõrustajate teenritele, teatamaks nende külaskäigust. Tolleaegne visiitkaart oli algselt tavaliselt mängukaardi-, hiljem juba ka postkaardi suurune.
Visiitkaartidega käisid kaasa keerukad etiketireeglid, mis kujundati esmakordselt välja ja võeti kasutusele Prantsuse ja Inglise aristokraatide poolt, hiljem järgis nende eeskuju ka juba kogu ülejäänud Euroopa ja Põhja-Ameerika. Kaardile lisati ka graveeritud ornamendid ja vapid ning nende kasutamine muutus igale 19.sajandi kõrg- ja keskklassi kuuluvale isikule kohustuslikuks – mida rohkem külaliste kaarte spetsiaalsele kandikule oli kogunenud, seda uhkem. Siiski jäi see intelligentsi pärusmaaks, maarahvas ja töölised neid ei kasutanud.
Ärikaardid said esmakordselt menukaks Londonis 17.sajandi alguses. Kuna ametlikku aadressisüsteemi tollal veel ei eksisteerinud, siis joonistati ärikaardile ka äri asukoha kaart. Loomulikult püüdis iga äri saavutada seda, et just tema kaart paistaks teiste hulgast silma ning tehniliste võimaluste arenedes arenes ka kujundus.
Koos eraettevõtjate arvu suurenemisega keerukate kujundustega ärikaartide arv vähenes ja need asendusid praktilisemate ja odavamatega.
20.sajandil visiitkaarti ja ärikaarti enam nii rangelt ei eristatud, kuna majandus ühtlustus ning vähenes ka formaalse seltskonna surve. Siiski jäi siinkohal erandiks kõrgklass, kus isiklik visiitkaart kehtib samade reeglite alusel ka tänapäeval.
Tänapäev
Olenemata viimse aja internetiajastu pealetungile on tavalised paberile trükitud visiitkaardid siiski säilitanud oma populaarsuse ja funktsiooni – tutvustada firmat või isikut peamiselt tema professionaalse karjääri alusel. Küll aga püütakse seda kujundada taas üha huvitavamalt ning siingi käib võistlus, kelle oma on silmapaistvam ja meeldejäävam.
Vaata üht valikut loomingulistest visiitkaartidest siin.
Tutvu ka visiitkaartide tootelehega!