fbpx ;
Eesti

Kuidas on trükkimine muutunud Gutenbergi tehnoloogiast saati?

Ei peaks mainimagi, et trükkimine täna on väga erinev sellest, mis ta oli Gutenbergi ajal. Tänasest vaatenurgast võib Gutenbergi meetod tunduda aeglane ja tüütu: meeskond pani käsitsi kirjategurid kokku, ja tähtede korrastamine ja järjekorda seadmine kulutas ka tunnikese. Arvuti suudab selle töö ära teha vähem kui kahe sekundiga. Tänapäeval trükitakse rohkem sõnu, kui trükiti igal aastal 15. ja 16. sajandil.

Mis on muutunud? Miks ei kasutata enam Gutenbergi meetodeid? Kuni 19. sajandini pidid trükkijad tegelema iga vastava aspektiga käsitsi. Kui tehnika arenes, nägid insenerid võimalusi, et arendada trükitehnikat. Aurumootorid, hiljem ka elektrimootorid, võeti trükkimisel kasutusele. 1970-ndatel kaasati trükkimisprotsessidesse ka arvutid.

Trükipressi uuendamine malmiga

Hilisel 18. ja varajasel 19. sajandil hakkasid insenerid trükipresside loomisel kasutama puidu asemel metalli. Earl Stanhope oli mees, kes valmistas trükipressi malmist raamistikuga. Aastal 1800 leiutas ta Stanhope Pressi, mis oli esimene raamatupress tehtud täielikult malmist. Sellel ei puudund ka kangid, millega sai reguleerida pressi tugevust paberile.

Columbia Press, leiutatud aastal 1816 George Clymeri poolt, oli ka manuaalselt kontrollitava pressitugevusega. See suutis trükkida 250 koopiat tunnis. See mudel oli tähtis selle poolest, et tollel oli palju vastukaale ja seda oli võimalik vastavalt vajadusele reguleerida, suurendades või vähendades trükipressi intenviivsust.

Nagu ka Gutenbergi kirjapressil, oli ka neil horisontaalne aluspind, kus lamas paber, mille all omakorda oli koht, kust trükipress sai paberi ära nihutamisel uut tinti.

Mehaaniline press

1824. aastal, mees nimega Daniel Treadwell üritas mehaniseerida trükipressi. Lisades tavalisele puuraamistikuga paberipressile käigud ja võimsuse, trükkisis see neli korda kiiremini, kui käsipress. Sellist trükitehnikat kasutati läbi 19. Sajandi ja see andis ka aja kohta kvaliteetseid tulemusi.

1812. aastal leiutas Friedrik Koenig aurujõult töötava trükipressi, mis kiirendas trükiprotsessi tohutult. See press suutis trükkida 400 lehte tunnis. Richard Hoe, kes 1832. Aastal täiustas Koenigi mudelit tehes sellest silinder pressi. Selle meetodi kohaselt läheb asetatakse paber alusele, millest veereb üle tindiga värvitud tekstiga silinder, mis trükib paberile vastavat teksti. Silinder pressid olid palju tõhusamad kui tasapinnalised pressid, sest need suutsid luua tunnis 1000 kuni 4000 eksemplari vastavalt vajadusele.

1844. aastal leiutas Richard Hoe pöörleva pressi. See meetod töötab tänu kahele silindrile, mille vahele asetatakse paber, millest üks silinder toetab ja teine prindib paberile vajaliku teksti. Esimesed pöörlevad pressid suutsid teha tunnis 8000 eksemplari ja tänu sellele meetodile oli võimalik hakata andma välja ajalehti suurtes kogustes.

Paberrullist trükkimine

1865. aastal leiutas William Bullock tema nimelise Bullock Pressi. See oli esimene, kus paberivarud ei katkend kordagi, sest seda söödeti masinasse rullist. See tehnika võimaldas trükimasinal endale ise paberit võtta. Kui paber oli masinasse haagitud, trükkis see täis mõlemad pooled sama aegselt ja lõpuks lõigati paber ära sakilise noaga. Algsed mudelid sellest suutsid trükkida 12000 eksemplari tunnis, hilisemad aga 30000. Esimesed paberirullid, mida kasutati olid umbes viie miili pikkused ja tänapäevalgi kasutatakse paberirulli tehnoloogiaid näiteks kassaaparaatides.

Mehaaniline kompositsioon

Kuni 20. sajandi alguseni oli kogu trükkimine põhimõtteliselt veel manuaalne nagu Gutenbergi meetodilgi. Monotüüpsete ja linotüüpsete tehnoloogiate väljatulek muutis trükiprotsessi nii, et trükk seati paika mehaaniliselt, mitte enam käsitsi.

Linotüüpsel masinal kirjutati saranasel klahvistikul nagu masinkirjutajal. Nende masinate viga oli aga selles, et korraga pressiti paberile terve rida sõnu, nii et kui trükkal tegi mingi vea, pidi terve rea uuesti tegema.

Monotüüpsel masinavärgil töötas kõik saranaselt linotüüpsega, kuid vigu sellel oli lihtsam parandada. Ühe eksimuse pärast ei pidanud tervet rida uuesti kirjutama, vaid oli võimalik parandada vigu tähthaaval.

Linotüüpset meetodit kasutati rohkem ajalehtede trükkimises, sest see polnud nii kvaliteetne ja oli ka natuke kiirem. Monotüüpset tehnoloogiat kasutati aga raamatuäris, sest selle tekst oli kvaliteetsem.

Trükkimine tänapäeval: personaalarvutid

Paljud varasemad trükitehnoloogiad on säilinud tänaseni, kuid arvutid on suutnud neid tohutult arendada ja see moodus võimaldab igal ühel olla kirjanik, toimetaja või trükiinsener.

Allikas